Kasutatud metoodika
Mis on maski hinne?
Maski hinne on meie enda poolt välja arendatud hinnang, mis püüab ühe numbriga iseloomustada maski materjali efektiivsust osakeste filtreerimisel (filtreerimisvõimet) ning mugavust/kergust läbi maski hingamisel (hingatavust). See hinne ei arvesta maski kandmisest tingitud eripärasid, kus õhk pääseb hingamisel maskist mööda. Hinne on arvutatud järgmise valemiga:
$$H = \frac{W_1E_{100\mathrm{nm}} + W_2E_{300\mathrm{nm}} + W_3E_{3000\mathrm{nm}} +W_4E_{h}}{W_1+W_2+W_3+W_4}$$
kus E on maski materjali filtreerimisefektiivsus selle alaindeksis märgitud suurusega osakestele (vastavalt 100 nm, 300 nm ja 3000 nm) ja Eh on maski hingatavus ehk normaliseeritud rõhulangu pöördarv. Koefitsiendid W omavad 100 pallises skaalas etteantud väärtusi: W1=5, W2=15, W3=30, W4=50.
Hinde arvutamisel kasutatud kaalud (W1-W4) määrati selliselt, et hea hinde saanud mask annaks hea üleüldise kaitse. 100 nm osakene, see viirusmõõtu osakene on hinnatud vähim tähtsaks, kuna viirus üksinda õhus tõenäoliselt ei lenda ja kui lendab, siis nende hulk on väga väike. Selle suurusega osakeste filtreerimisvõime mõjutab hinnet 5%. Kõige “riukalikum” aerosol, 300 nm sai osatähtsuse 15%, selliseid osakesi on kõige keerulisem filtreerida ja nad tungivad kõige sügavamale kopsu ja ka lenduvad õhus väga kaua, kuid neid osakesi on kõige kergem hea ventilatsiooniga ruumist eemaldada. Kõige suuremad osakesed (3000nm) määravad 30% hindest.
Kuna mask kaitseb ainult siis, kui ta on ees, hindasime kõrgelt maski hingatavust ehk kui kerge on läbi maski hingata, see on valemis kõige suurema osatähtsusega. Maski, millest on raske läbi hingata, kuigi see filtreerib enamuse osakestest, ei suuda me kaua ees hoida ja sellisest maskist pole kasu, pigemini võtame me selle maski ära ja jääme siis täiesti ilma kaitseta. Samas, hea hingatavusega, kuigi võib-olla mõnevõrra kehvema filtreerimisvõimega maski jaksame kanda kauem ja oleme kokkuvõttes paremini kaitstud. Hingatavus sai osakaalu 50%.
Kuidas testisime?
Peene aerosooli tootmiseks kasutati soolaosakesi (NaCl), mis pihustati 0.2-molaarsest soolalahusest, suuremate osakeste saamiseks kasutati polüstüreen lateksist kalibreerimisaerosooli (3000 nm). Pihustiga tehtud osakesed kuivatati silikageelkuivatiga ning seejärel juhiti toodetud aerosool lahjendisse ja siis läbi testitava materjali. Osakesi loendati kahe seadmega, FMPS (Fast Mobility Particle Spectrometer, TSI Incorporated) ja OPS (Optical particle sizer, TSI Incorporated). Esimene seade mõõtis osakesi suurustega 100 nm ja 300 nm ning teine mõõtis 3000 nm suuruseid osakesi.
